Estonian Air, buumiajastu viimane ohver

Liiga kiiresti ja liiga hästi ei ole ka kunagi liiga hea. Kui 2005-2007 kasvas Eesti majandus laenuraha ja hoogsa optimismi toel oma esimese suure kriisi eelsetesse tippkõrgustesse, siis loomulikult ei jätnud see puudutamata ühtegi valdkonda: meenutagem kinnisvarasektori invasiooni põldudele ja ulmelisi unistusi Eesti erilisest kohast maailmas. Kahjuks läks nii nagu sageli varateismeliste unistustega.

Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, tundub lausa ajaloo prügikastides sorimisena see, kui arutleme asjaolude üle, et millest nii mõnigi tänane probleem alguse on saanud. Olgu jutt siis Eesti Energia välismaistesse projektidesse investeerimisest või Estonian Airi kuulsusetust lõpust.  Millegipärast on need just suured riigiettevõtted, mis alles nüüd hakkavad lõivu maksma 10 aastat tagasi tehtud valede otsuste eest. Kui eraettevõtluses lõppes buum kiiresti ja auku kukkumine oli järsk ja konkreetne, siis riigiettevõtetes kestis buum ja sellele järgnev oma tee otsimine veel aastaid.

Riik on liiga rikas peremees

Siinkohal võiks jällegi korrata, et riik on halb peremees. Pigem on riik on sageli lihtsalt liiga rikas peremees. Ikka ja jälle leitakse riigi rahakotist raha, et kinni maksta valed otsused ja ebaõnnestumised ning kahjuks ka kuritegelik lohakus ja lihtlabased juhtimisvead. Kui 90ndate alguses tabas kogu Eesti majandust suur šokk, siis ei suutnud suur osa ettevõtteid sellest välja tulla, enamik neist riigiettevõtted, sest siis ei olnud riigil lihtsalt ei olnud vahendeid, et neid ettevõtteid aidata. Sisuliselt käitus riik õigesti, kuid tegelikult lihtsalt olukorrast tulenevalt. Raha ei olnud ja ebamõistliku majandusmudeliga riigiettevõtteid oli liiga palju.

Praegu on paljuski teisiti. Riigiettevõtteid on vähe. Riigikassas leidub ikka vahendeid, et vigu parandada. Ja valija vaatab esmalt ikka juhtpoliitikute poole, kui elektriga on mingi jama, rongid ei sõida või lennukid ei lenda. Ja siis need lihtsalt pannakse sõitma ja lendama, sest jällegi on valimised tulemas. Nagu meie eelminegi peaminister ütles, et tema ajal küll Estonian Airi pankrotti ei lasta. Ükskõik siis, mis hinnaga.

Möödunud kriisi järel suutsid eraettevõtted end ümber struktureerida ja leida uued turud, mõni on jõudnud juba isegi uude kriisi siseneda, aga riigiettevõtted maadlevad siiani veel tollaste otsuste tagajärgedega.  Tundub, nagu elataks paralleelmaailmades. Isegi peaminister väitis kriisi saabudes, et kui see, mis ümberringi toimub on kriis, siis ainult sellises kriisis ta tahakski elada. Võib-olla võib seda nimetada soovmõtlemiseks.

Loomulikult ei ole ka õige iga tagasilöögi korral paanikat külvata ja täie jõuga pidurit vajutada, kuid tegelikkuse eitamine ja buumiga kaasaminemine ei ole kindlasti see, mida riik endale võiks lubada. Kahjuks püstitas riik talle kuuluvates riigiettevõtetes ebareaalseid eesmärke, arvestamata tegelikke võimekusi. See kehtib nii Eesti Energia kui ka Estonian Airi kohta. Vahe oli vaid selles, et ühel oli tugevam baas ja monopoolne seisund, aga teine oli avatud konkurentsile ja ta oli selle tõttu kordades haavatavam.

Taheti lennata üle enda varju

Kui võrrelda, millises olukorras oli Estonian Air 10 aastat tagasi, kattes ligi 45% Tallinna Lennujaama läbivast käibest, ja millises olukorras oli ta vahetult enne likvideerimist, pärast massiivset riigiabi saamist ja 26 protsendiga lennujaama käibest, siis võiks küsida, mille nimel see massiivne rapsimine kümme aastat käis. Keegi ei hakka endale tuhka praegu pähe raputama ja ütlema, et tegime valesti ja võib-olla ei olnudki varasema juhtkonna konservatism vale. Kuid ikkagi tundub, et tegemist oli katsega üle oma varju lennata.

Kahjuks ei ole võimukoridorides toimunud nii vajalikku verevahetust, et anda jooksvat hinnangut lähiminevikus toimunule ja ilma sisemise ringkäendusliku vastuseisuta  teha vajalikke muudatusi. Enam kui 10 aastat võimul olnud poliitiline eliit on tekitanud stagnatsiooni. Kui vaja, siis leitakse mõni vähemoluline süüdlane või visatakse lihtsalt koalitsioonipartner üle parda, kuid midagi sisulist ei juhtu. Kui vaja, siis mõne aja pärast tõmmatakse vana partner jälle pardale tagasi, klopitakse kuivaks ja purjetatakse edasi.

Rehkendus ja emotsioonid

Majanduses on alati kaks poolt, ühelt poolt kuiv rehkendus ning teiselt emotsioonid. Sageli ei saa edukuse aluseks mitte korrektne rehkendus, vaid toote/teenusega kaasas käiv emotsioon. Mida tihedam on konkurents ja mida vähem otsustamise juures mängivad rolli praktilised asjaolud, seda enam pääsevad mõjule emotsioonid, meeldib/ei meeldi.

Vaatamata kõigele suutis Estonian Air hoida positiivset emotsiooni, isegi kui keegi kõrval pakkus poole madalamaid hindu ja paremaid lennuaegu. Kuid ma ei kujuta ette, mis saab selleks võluravimiks, et tekitada samasugust emotsiooni uue loodud lennufirma suhtes. Võib olla see, kui see võtab endale Estonian Airi nime? Või siis liidetakse transpordivaldkonna valdusfirma all kokku Tallinna Sadamaga ja kasutatakse varjatult sisemist ristsubsideerimist?